Jelizaveta Petrovnal oli 10 000 kleiti

Naljakas, kuidas pelgalt kaks Tallinnas veedetud nädalat teevad Tartusse tuleku nii vastumeelseks, samas kui sessi lõppedes oli lausa kahju ära pealinna sõita.
Täna pärastlõunal valdas mind veider magus nukrus, sest taevas Tallinna süttivate tulede kohal oli kevadiselt sume ning õhk kerge ja värske. See andis lootust, et kevad pole enam kaugel, kuigi lõunapoole jõudes oli väljas tubli kümme miinuspügalat ning jäine tuul, mis mulle näkku lõõtsus, taastas peas karmi reaalsuse. Võib-olla on nostalgia/melanhoolususelaine seotud täna ja eile toimunud suurepäraste kunstiajalooülevaadetega Kadrioru lossis ning bussis loetud Juhan Maiste nõnda õrnalt poeetilise ja Tallinna ajalugu ülihaaravalt taaselustava raamatuga (ma tean,Laura, et juba Maiste nimetamine on täielik reeturlus). Igatahes on hinges kuidagi ülev tunne ning tahtmine korda saata midagi suurt ja materiaalselt kasutut.
Esimene asi, mis ma koduuksest sisse astudes tegin, oli akende teipimine (mitte seda ei mõelnud ma suurte tegude all...), sest vastasel juhul oleks meist hommikuks alles kenad külmavõetud kringlid. Nüüd aga teki alla, sest kojanarri teekond Tallinnast Tartusse on alles Niguliste kiriku juures.