O quam tristis

Paradoksaalne, aga ma armastan seda magusat nukrust ja kibedat tühjustunnet, mis mu sees tekib alati pärast mõne suurema kontsertprojekti lõppu. Näiliselt küll tühjaks pigistatud nagu sidrun, lõõmab mu sees lõke ja ei taha kuidagi kustuda... Palsamiks hingele kõlab praegu oikuinostalgilisimälestusiäratav Dvoraki Reekviem. Ei oska olla.

Keset tunnetemöllu tegin homseks pashat - Tartus viibijad on oodatud hommikukohvile.