Väljas sajab lund

FRAKTALIA

Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest,
kõrvalseisjaile arusaamatuks jäävast abielust;
ilu ja tõe põgusast armuühtest, polaarsuste kokkukõlast
kesk kahvatuid, varisevaid maailmu.
Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte;
ta randmete graatsias peitus kuninglik aimamatus.
Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu
läbipaistva naha all kord ilmudes, kord kadudes
moodustasid mõistatusliku mustri. See rütm, see rahu oli
temas ja tema - otsekui ookean - põhjatu, selge ja soolane
salapära.
Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil
vaatas ta enese heiastust helkivais silmaterades, inimeste
imestuses ja rõõmus, raevus ja heitumuses. Ta oli olemas,
sellest oli küll; maailm kumendas temast läbi ja kujundas
kujutlusi.
Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites
taipas ta äkki.
Ta oli luuletus.


/D.Kareva/