Hinges on avarust

Kevade lähenemisest annavad teada järgmised tundemärgid:
mu töölaual on paberitele lisaks suur karp taskurätikuid, kreem, ninaspray, nohutabletid ja aspiriin;
päike paistab ning selle säravas valguses veiklevad kabineti kuivas õhus tibatillukesed tolmukübemed, paljastades halastamatu otsekohesusega riiulinurkadelt ja mapiselgadelt koristaja tolmupühkimispraagi;
õue minnes on niiske, värske, lõhnab kevade järele, lumi sulab ja räästad tilguvad, aga tasahilju ja mu vastupanule vaatamata poeb külm siiski veel kontidesse;
kajakad kiljuvad lohutamatult;
kuskil sügavas sisemuses tekib seletamatu, kriipiv janu selguse ja puhtuse järele, mis lahtub alles esimeste palavate päevade saabudes.