Elu on (jää)lill

Uskumatu lugu juhtus täna, kui ma kl 12 olin lõpuks voodist välja kobinud: kuulsin ennast mulle täiesti arusaamatuli ajendeil nõustumas emaga suusatama minema. Hoolimata sellest, et ma südamest ei salli suusatamist. Hoolimata sellest, et eilsest lumekühveldamisest selg niigi haige. Hoolimata sellest, et oleks tahtnud kodus rahulikult raamatut lugeda. Sõnaga - hoolimata terve mõistuse valjuhäälsest protestist ma nõustusin.
Ja see 10 km oli üks paras kannatuste rada. Esimene sirge võttis lausa pisarad silma, kuna tundusin endale absoluutselt haleda ja mõttetu jalutajana kümnete tublide tervisesportlaste keskel. Tegelikult asi siiski pisaraid väärt ei olnud (vist?). Lumel sillerdav päike ja inimeste nägudelt peegelduv rõõm andsid ülimalt positiivse laengu (sundides mind ühtlasi sööma oma sõnu, et suusatamises pole kunagi midagi positiivset), ent selg valutab praegu veel rohkem kui hommikul, ning lisaks tuikavad ka lihased, mille olemasolu enne aimatagi ei osanud. Oeh!
Aga homme trennis venitan nii korralikult, et ükski lihas enam ei kobiseks!
Ema loodab, et lähen ka järgmine nädalavahetus temaga suusatama, ise samas hoian salaja pöialt, et kogu lumi sulab nädala jooksul ära :)