Kaunilt kaua

Laupäeval ostsin:
2 elupuud (need, mis eelmine kord autosse ei mahtunud);
250 l turvast;
7 p seemneid (Rucola, Lollo rosso, lehtsalat, roheline ja punane basiilik, till ja spinat);
2 suurt savipotti (seemnete tarvis).
Aed hakkab juba natuke ilmet võtma, kuigi mu nooruslikult destruktiivsusest pulbitsevad arusaamad nõuavad veel kolme põõsa mahasaagimist ja rohkelt võsanüsimist, tasandamist ja multšimist, enne kui jasmiinid, hortensiad ja magnooliad maha saab istutada. Praegu on suurimaks rõõmuks talve hästi üle elanud rododendronid, millel näeb juba isegi õiepungi. Algajate aednike puhul tavaliselt taolist vedamist ei kohta.

Mullatöödest kriibitud kätest ja kaevamisest sinikaid täis säärtest hoolimata sai eile undruk ülle tõmmatud ja Tartusse mindud. Emotsioonid: põrandast laeni ja seinast seina. Võttes arvesse, et viimati kohtusime Tartuga lõpuaktusel, tuleb tunnistada, et armsa ülikoolilinna tekitatud võimas ja eripalgelise tundelaeng tabas pisut ootamatult. Oma osa sellest kuulub kindlasti kõigekõigemale Raul Vaiglale, kes Ultima Thule koosseisus Püssikas naisi hullutas (noh, mis seal salata, Sibul sekundeeris päris edukalt), ja EÜS-is valitsenud sõbralikule melule, aga ilmselt on nostalgiapuhangus süüdi ka lahedad inimesed, malbe kevadilm, Emajõe rohetavad kaldad, Crepi kanasalat, kuum šokolaad, maaliline Toomemägi, odav takso, Ülikooli kohvik, Alma Materi kuus sammast, Maailma päikeseküllane terrass, valge vein ning Tartu vaimu kõikjaleulatuv, käegakatsutamatu ja sõnulseletamatu presents. Igatahes on mu sees kõige eelmainitu tulemusel üsna paras segadus ja ma isegi ei tea, kas tahan, et see niipea ära koristataks.

Kuulata tuult, oodates und,
kui kuuvalge tee rullub üle vee...
Kaunilt kaua mõni habras viiv
kesta võib une eel ja ärkvel üheskoos...