Roheline kaubiktakso, sa tegid mu päeva!

Miks, ah, ei suuda eestlased aru saada liikluse sujuvuse kontseptsioonist?

Teema variatsioonidega täna Peterburi maanteel ja Lasnamäe kanalis: üks tropp sõidab teises (vahelduva eduga ka nt kolmandas v neljandas) reas TÄPSELT lubatud kiirusega ja esimeses reas sõitva autoga enam-vähem samas tempos. Ei ela ega sure. Ümber ei reastu ja mööda ei lase.
Jättes kõrvale tõsiasja, et kui esimene rida on vaba, on maanteel teises reas sõitmine liikluseeskirjadega vastuolus, tekib mul küsimus, mis toimub selle inimese peas, kes peaaegu-kiirteel niisama ajaviiteks troppi paneb. On see ignorants, hajameelsus, pahatahtlik rehepaplus või alaväärsuskompleks? Vaadates vaest idiooti, kes tahab maakera teistpidi tiirlema panna, pulbitseb mu sees kirjeldamatu häbi, võimetus ja allasurutud viha. Jälestusväärne mentaliteet "ma sõidan siin teises reas 70-ga (linnas vastavalt 50-ga) sellepärast, et see ongi lubatud kiirus, ja teil polegi vaja mööda sõita, sest kiiremini sõita ei või" ajab sõna tõsises mõttes oksele. Küsimus ei ole alati isegi mitte niivõrd kiiruses (kuigi tunnistan, et ühes kuiva kurguga on mul kaasasündinud raske jalg), pigem tekitab minus hämmeldust käitumismudel kui selline. Mille poolest, öelge mulle, on teine rida parem kui esimene?

Kui juba liiklushalaks läks, siis veel teine eriti närviajav asi: inimesed, kes sõidavad ristmikule välja. Suurlinnades võib taolise ummistustegevuse eest maha lasta ja ma peaaegu et pooldan seda lähenemist.

Palun, inimesed, rohkem sujuvust ja paindlikkust! Ammugi ei tee halba terake tervet talupojamõistust!