Tabamatus

Pariis küütles terve nädala kuldses päiksesäras, eile veetsin täiesti idüllilise (ehkki pisut pohmellilise) pärastlõuna Tuileries' aias. Päike paistis vastupandamatult ja müürijupi varjus polnud tuult ka, nii et sai silmad kinni soojas mõnuleda. Inimeste sagimine, laste kilked ja purskkaevu solin moodustasid tukastamisele ideaalse tausta; vahepeal silmi paotades paistsid helesinise taeva taustal graatsiliselt raagus puud. Taaskord leidsin end otsimas vastust küsimusele, mis siin pea iga päev korraks kahe kõrva vahelt läbi käib - kuidas saab üks linn olla lihtsalt niivõrd võluv?!