Unustamatu

Hollandist tulles mängis Pariis jupp aega raskesti kättesaadavat, ent teisipäevahommikuse päikesepaistega lahtusid meievahelised arusaamatused kui imeväel ning idüll on taastunud.
Eile õhtul kuulsin esmakordselt oma kõrvaga Orkestrit - Viini filharmoonikuid. Ja mis minusuguse kodumaa-armastaja südant eriti soojendab - nende ees seisis eestlane Paavo Järvi. Mu naeratus jättis kogu loožile kindlasti väga erapooletu ja objektiivse mulje...
Kuigi kavas ei figureerinud just mu lemmikheliloojad (Mozart, Haydn ja Schubert), oli kontsert siiski väga väga super. Ja põhjamaalase hingerahuks mängiti lisapalana Sibeliuse "Valse triste'i". Mmm :)
Samas pidin jälle tõdema, et issanda loomaaed on ikka imekspandavalt kirju: mu taga istuv naine suutis vaheaja alguses rämeda ameerika aktsendiga üle esimese rõdu küsida "what orchestra is it?". Tekib ainult küsimus, miks ta oli ostnud (?) 160 eurose pileti, kui ta ei vaevu isegi meelde jätma, kes tol õhtul esineb. Hämming, täielik hämming.