Going home for Christmas

Pariisis on praegu ilus, õhk on klaar, tänavad on tuledes ja hetkeks tundub, et isegi see kiire linn on maha rahunenud. Tegelikult on tempolangus näiline ja rahu petlik - inimesed on lihtsalt poodides, hulluvad lettide vahel ning häda neile, kes tohutute ostukottide vahel sagides üritavad kuskile jõuda.
Pärast esmaspäevast toidumürgitust on selline tunne, nagu oleks kogu kahe kuu jooksul kogunenud sopp minust väljunud, ja ümbritsev müra läheb ühtäkki aina vähem korda. Ausalt öeldes igatsen koju, inimeste juurde, kes on täpselt sellised, nagu nad on, tegemata pidevalt tähtsat nägu ja oigamata lakkamatult selle üle, kui palju neil tööd on. Tahan nauditavat otsekohesust, teravat huumorit, siirast eneseirooniat ja lihvimata nurki. Isegi väike annus elutervet ebaviisakust on täitsa teretulnud (kuigi tean, et homme lennujaamas tundub uskumatuna, et kunagi eesti teeninduse järele olen igatsenud...). Prantslus liiga suurtes doosides on kurnav.