Kui ainult täna seda vihma poleks tibanud

Pariisis on hiiliv kevad - eile paistis päike, hommikune puhassinine taevas muutus hiljem õrnkreemjaks ja õhtupoole Luksemburgi aia kandis jalutades olid raagus puude vahel täiesti ebamaised roosakaskuldsed varjud. Igast nurgast tungis ninna värske mulla lõhna, arglike laikudena paistsid põõsaste vahel punguvad nartsissid ja veel pisut ebakindlad, ent siiski rõõmsad priimulad. Ainult et edaspidi pean selle priimulahõngu sisseahmimisel pisut mõõdutunnet üles näitama, sest täna ma olen petlikust kevadtuulest natuke haige. Aspiriini ja vitamiine ostes tahtis apteeker mulle veel umbes viis karpi rohte müüa ning mu argumendid meest, teest ja liigsete tablettide vältimisest kutsusid temas esile vaid põlgliku muige. Küllap ta ootab, et ma, ketser, ülehomme tagasi läheks ja kõikvõimalikke köha- ja nohumedikamente nuruksin. Oh soovmõtlemist!