Graveyard hour

Vabariigi aastapäev oli äärmiselt meeleolukas ning võiks öelda, et tuju pole siiani langenud. Prantslased sõid kõike ja loputasid selle ka jääkülma viinaga alla (esimese pitsi eel pidin neid küll Eesti hümniga meelitama, kuid edasi läks juba vanade eestlaste kombel). Vastuvõtt süldile oli pisut leigevõitu, see-eest kilud, angerjas ja rosolje said üldise heakskiidu osaliseks. Omaette elamus oli neile asjaolu, et viina serveeritakse jäätunud pitsidest ning et ta on ideaalis sellise pisut veniva konsistentsiga (kuulsin ka päris mitut neist lubamas, et nad enam kunagi teistmoodi viina ei joo...). Järgmine päev oli kudenud eestlaste järelpidu, kus viina pidi algatuseks krõmpsutama, kuna müstilisel kombel oli ta ära jäätunud.
Kolmapäeval käis Kristiina korraks Brüsselist Pariisi elu kaemas ja me ajasime Kärduga talle niikaua kärbseid pähe, kuni ta murdus ja tuli reedel uuesti, kaheks nädalaks. Ühtlasi saabusid reedel nädalavahetust veetma Liina ja Arjan, nii et hotell Chez Piia peesitas hiilgeaegade paistel. Tohutult mõnus on tunda, et Euroopast on saamas küla ja vahemaad muutuvad üha väiksemateks - laupäeva õhtul, näiteks, istusid erinevate juhuste tahtel Pariisis ümber laua peaaegu kõik mu lähedasemad sõbrannad. Ja tegelikult on kõik nii, nagu oleksime ikka/jälle Tartus (ainult Laura on puudu).
Pühapäeval tuli tahtmine teha midagi ääretult prantslaslikku ja mängida pargis pétanque'i, aga ootamatult olid kuulid rooste läinud, seega pidime leppima jalutamisega (mis ei olnud ka halb, arvestades, et Pariisi raskesti kättesaadavat mängiv kevad andis end taas korraks näole). Õhtul jalutasime Kristiinaga veel pool linna läbi ning lõpetuseks vahtisime Kunstide sillal tumesinist taevalaotust.
Teisipäeval nautisin üle tüki aja teatrielamust - "Cyrano de Bergerac" Comédie Française'is. Roxane'i näitleja oli mu meelest pisut kehv (eriti lõpus), aga Christian ja Cyrano... Ja eelkõige, milline lavastus!! Esimese vaatuse teater teatris stseen oli lahendatud absoluutselt geniaalselt, suisa külmavärinad tulid peale. Pärast tuli lisaks värinatele ka natuke pisaraid, sest hoolimata kogu oma pateetilisusest on loo sisu ikkagi üsna kurblik. Traagika jätkus eile Châtelet' teatris "Katerina Izmailovaga", kus peaosas säras Solveig Kringelborn. Šostakovitš on muidugi super, sellist teravmeelsust annab otsida. Ning kogu vaevaline vene keele õppimine (-ogo -ego -a -ja, -ogo -ego -a -ja, -oi -ei -õ -i...), veendusin taas, pole lõppeks olnud siiski asjatu - väga nauditav on jälgida lisaks subtiitritele poole kõrvaga ka originaalteksti. Vot tebe, babushka, i Yuriev den'!