Ellerhein 55

Ei saa mitte vaiki olla... Esiti oli ikka üsna veider jälle laval seista, kuid peo lõpus, tundus mulle, ei tahtnud nii mõnedki vilistlased üldse mitte püünelt lahkuda - vanu laule, mida "imelisel rinnatoonil" esitada, oli ju küll ja veel. Roostes vanamooride koor kõlas kusjuures üllatavalt kobedalt, aga küllap on asi nii nagu Riina ütles - peaasi, et sopranid ei kriiskaks :)
Õhtu kõrghetk saabus minu jaoks ilmselt siis, kui ma tikk-kontstega cateringi ebastabiilse laua peale ronisin ja suhkrutangidega Palo jänesekujulise õhupalli nööri otsast kinni napsata üritasin - edukalt, kusjuures.
Ja ei saa jätta mainimata, et pikaajalisel peksul on tulemusi: mitte üks mats ei olnud kontserdil teksastega. Noored daamid olid tulnud filasse nagu oma pulma.