Just be good to me

Eilne päev oli tobe. Kõik, lihtsalt KÕIK ajas närvi. Palav oli ja paha oli ja jalad valutasid ja joosta ei saanud ja ööuni ei tulnud (lõpuks tuli, aga üdini veider) ja blogger jupsis (vt kaht eelmist postitust) ja lõunakohad olid täis ja puhkuseisu tekkis ja frustratsioon ähvardas ja inimeste peale oleks tahtnud paukuda ja blaablaablaa. Põhilise auru lasin koduteel ema ja õe peale välja (kui kena minust, kas pole?) ning üks väike osa sisises veel hommikuni, sest mu riided ei olnud öösel ära kuivanud ja konsekventselt ei olnud mul hommikul midagi selga panna, aga põhimõtteliselt on täna juba palju parem päev (sest ükski halb päev ei saa ju alata pohla-martsipani kringliga).