Muljed

Õhtumaa kultuuri häll Kreeta on kaunis ja räpane. Kerge ja omamoodi võluvgi lohakus ei tohiks Vahemere ääres muidugi üllatada, ent sellise prügisuse astmega ma küll arvestada poleks osanud. Ehituskunsti valitsev žanr on poolik bungalo, mägiteedel jäetakse vabadele hingedele piiramatud võimalused tühjusesse kihutada ning uudishimulike turistide vaatevälja ahistavad lõppematud prodihunnikud. Aga kui (vähemalt üks) silm kinni pigistada, siis näeb ka erkroosasid oleandriõisi, hõbehalle oliivisalusid, kus tuhandeaastasist tüvist võrsuvad tulekahjujärgsed rohetavad oksad, maalilisi mäekurusid, hulgaliselt asfaldist ja kõvadest põõsastest toituvaid kitsi, kellad kaelas, valkjat liiva, asuursinist merevett ja punast kuud, mis õhtusel lahel nõnda kutsuvalt sillerdab. Ajahambast puretud majesteetlikud antiikvaremed, hooti esile tungiv araabiapärasus, pretensioonitu talupoeglikkus ja rahmeldamist täis linnad on kui kirevad killud kaleidoskoobis, milles tabamatus vahekorras põimuvad progress ja dekadents.