Cheira a Lisboa

Eile öösel tagasi jõudes oli Amsterdam nukralt vihmane ja Tallinn masendavalt külm. Aga Lissabon... mmm... Lissabon on lissalt oivaline. Esiteks ravib ta tõhusalt algavat gripiviirust - reedel kulus max paar tundi, et nõmedast nohust lahti saada. Ilmselt järgmine kord, kui külmetus hakkab tulema, on mõttekam kohe lennuki peale minna, mitte apteegis raha tuulde loopida. Teiseks on lissabonlased sõbralikud ja lahked, ent mitte kunagi liiga pealetükkivad. Keegi ei topi oma nina sinu asjadesse, samas on neil alati naeratus näol ja hea sõna varuks. Kolmandaks on Lissabon üks mõnusamaid linnu Euroopas, soojade mustavate ööde, fenomenaalse peomelu ja inimliku hinnapoliitikaga. Reedeõhtune rua Atalaia on kogu oma pikkuses tunglemist täis, inimesed ei ole mitte baaris, vaid baari ees tänaval, keegi ei tülita (välja arvatud ehk mõned narkodiilerid, aga isegi nende müügitehnoloogia toob naeratuse näole - kõrgete kontsade ja väikese musta kleidiga preilile hõigatakse malbelt: "Beautiful lady! Cocaine?"), keegi ei räuska ja kõigil on tore.
Lissabon on minu linn, selles pole vähimatki kahtlust. Eriti kui kurku paitab portugali keeles tellitud kuiv port ja meelt sumedad mõtisklused. Pole midagi võluvamat kui nukker dekadents, hääbuv hiilgus. Pariisis on kõik majad selle tabamiseks liiga üles vuntsitud, Lissaboni siirus aga ei varja midagi. Kohati katkised mosaiikplaadid, ajahambast puretud ja tuhmunud värviga paleed, igapäevaelu peitmata lihtsus, praetud sardiinide lõhn, mis lõunal läbistab Alfama kitsukesi tänavaid - koloniaalimpeeriumi õitseajad on jätnud oma jälje, ent nüüdseks on Lusitaania kuulsus pigem fadistade pärusmaa kui pideva rahvusliku eneseanalüüsi leitmotiiv. Vaevalt, et Bairro Alto metroost välja tulvavad inimesed, elevil ja rõõmsad, isegi tähele panevad, kui peenelt sillutatud tänavale nad oma jala tõstavad. Kuid ehk ongi sellest hoopis olulisem, et keset kogu seda rikkalikku ajalugu keeb endiselt elu, hetkekski peatumata, muutumatus rütmis.