Elumerelained

Mul on keskendumisraskused ja mõtted kipuvad hajevile - viimased nädalad intensiivset puhkamist tuksuvad ikka veel kuskil kõhus ja ei lase rahulikult rutineeruda. On ilu- ja melunälg.
Pariis oli, nagu arvata võis, pisarateni super. Helesinises taevas särav päike paitas Tuileries' aias jalutajaid. Sume, hämar pärastlõuna oivaliste veinide (ja häbiväärse teenindusega) Café Etienne Marcelis suubus sujuvalt šiki äärelinna kreisiks peoks, mis lõppes varaste hommikutundide paiku tantsutiirudega laual. Pühapäevane turg Montmartre'i tänava alguses kihas sama vilkalt kui ennist ning rõõmsad juuspeened mullid hommikuses šampanjas meenutasid hoobilt, miks ja kuidas täpselt ikkagi on Pariis pidu sinus eneses.
Brüsseli-nädalast kujunes mõnus mürgel tihedate päevade ja tihedamate öödega, nii et esimene õhtu Dublinis ei võtnudki tuure üles. Aga see-eest edasi läks ikka täie tinnaga, ohtralt guinnessihõngulist jazzi, karmivõitu, aga siiski äärmiselt maalilist heleroheliste aasade ja vikerkaarevärviliste lammastega pikitud Iiri loodust, kergelt obsessiivset ostlemist ning rohkelt sõbralikke iirlasi. Nalja sai muidugi rohkem kui rubla eest ja üks õhtu sai natuke külma ka, siis kui me tänaval kaks tundi John Moronit ootasime (oi, see tüüp väärib oma nime!), aga noh, õnneks järgmisel õhtul soojendas hi-tec elektriline voodi meid nii üles, et oli alles soendatud :) Väike kahtlus jääb, et kõik need elamused ei mõjunud ajule kuigi soodsalt, sest tagasi Brüsselis demonstreerisime esmaklassilist irrikat ja priimamaid lollusi, mida kunagi nähtud.
Koju jõudes tundus Tallinn oma jäise tuule ja väikekodanliku piiratusega ikka eriti masendav ning järgnenud pikk nädalavahetus Londonis võimendas seda masendust veelgi. Igatsen sahisevaid lehti suurtes parkides, vastasmaja aknast peegelduvat Westminster Abbey kella, taksosid, kus jalgadel on ruumi, stiilseid inimesi, punaseid põski, värskeid vilju Portobello turult, Café des Amis' hubast interjööri... Igatsen suurlinna tunnet, pidurdamatust ja piiritust.