Cold is the colour of crystal

Sulnis, sädelev ja peone, meeleleline ja meeldejääv nädalavahetus... Reedel tuli küll suhteliselt vara uni peale, mistõttu, nagu hiljem selgus, jäin sügavamast jutuajamisest ilma, ent samas kulus see puhkehetk pärast absoluutselt hullumeelset töönädalat hädasti ära ning hommikul klaarina ärgates võisin oma poolmeelevaldset unerefleksi vaid tervitada. Laupäev oli perfektne: kaunis karge hommik, rahulik tööpäev, vähe uudiseid, ohtralt Annie Lennoxit, JML roolis, pidulikud riided, kõrged kontsad, Tartu, tuledesäras alma mater, Crepp, Illegaard, Ugala, vanakooli hõng, ülepõranda tantsupoognad, Statoili hot dog kell pool viis, lumetorm, öine tagasisõit ja hommikune magamaminek... Jah, see kõik kokku oli nii tore ja ma ei oska isegi öelda, kas vaatamata sellele, et või nimelt seetõttu, et kogu õhtu kohal hõljus vaevutajutav, õhkõrn ja hõrgult ülev nostalgiakirme. Tundes ennast, siis ilmselt variant kaks. Sest teadupoolest on kõige paremad sündmused just need, mis pärast tükil ajal rahu ei anna ja oma äralõppemise magusa kurbusega hinges vaikselt närivad. Pühapäevalõunane Beethoven oli antud seisundis ideaalne vaimutoit - peen, kuid siiski võimas ja tundeküllane. Ja mul puudub täna igasugune töötuju.