Hvala lepa

Esimese hooga paistis Ljubljana kuidagi väheütlev. Jah, kenad majad, kuid mulje jäi eklektiline; jah, igati korras, kuid puudu tuli hoomatavast terviklikkusest. Pärastlõunase pikema tiiru järel pilt küll paranes, ent siiski valdas mind tunne, et eri stiile on liiga palju, nende kokkusegunemine on olnud pisut liiga juhuslik ning mingi eeldatud "ljubljanalikkus" on raskesti, kui üldse defineeritav. Õhtuse jalutuskäigu järel muutus kõik kardinaalselt. Sinaka valgusega laternad heitsid kaunitele jõekallastele romantilise kuma, rõskevõitu uduga võitles edukalt hõõgvein, gaasilampide soendatud terrassid tõid muidu provintslikult rahulikku linna sõbralikku eluvaimu ning kogu vanalinn sai korraga justkui uue ilme. Kirjeldamatult selgelt võis tunda keskeuroopa hõngu - tuli see siis lopsakast barokkarhitektuurist, mis varem köita ei suutnud, või peenest munakivisillutisest, mis kitsaid brändipoodidega palistatud tänavaid kattis, või hoopiski jõeäärsest vaiksest promenaadist, kuhu veinist inspireeritud silm suurema vaevata Franz Josephi aegse voorimehetõlla sõitma manas.
Jaa, ma juba ootan kastaniõitest maikuud, mil tänavakohvikud sumisevad, päike pudelrohelisel Ljubljanskal sillerdab ning kohalik Rebula-nektar taas mu kurku paitab. See ka ei aita, et kõik sloveenia mehed nii pikad ja nägusad peavad olema...