Levikal on teine korrus. Metatasand.

Nagu eiteakust välja ilmunud nohust poleks veel küllalt, on mul nüüd ka mõõdukalt painav seljanärvipõletik, mistap homsed ülelõkkehüpped jäävad vist ära. Samas sai eile juba hüpatud küll - proovige teha pilti, kus kuus neidu hüppavad üheskoos õhku ja jäävad pärast kõik nii oma jalgade nurga kui naeratuse säraga rahule -, nii et teab mis kahju mul sellest ei ole. Ja eelneva kuu aja töötempot ja -koormust arvestades kõlab kahtlase väärtusega külasimmanite väisamise asemel diivani peale kerra tõmbamine päris ahvatlevalt. Teisalt sõnajalaõis kodus teki all magavale kaunitarile iseenesest sülle ei kuku ja kuidagi patt tundub see üürike öö ilma igasuguse unistamise, kastemärja heinamaa, jaaniusside, kõrge valge taeva ja sumeda suvelõhnata mööda saata. Peab vaatama.

Päeva lugu (umbes üheksakümne neljas kord): HU? Sa meeldid mulle.