Paris Paris

Nädalavahetus Pariisis oli hingele hädavajalik (rahakotile ilmselgelt mitte, ent sellel masendustkülvaval teemal ma pikemalt ei peatuks). Alustuseks oivaline kontsert Salle Pleyelis vanade aegade mälestuseks, siis hubane dinee ja edasi kohe ummisjalu Truskelisse. Noh, Truskel oli muidugi oma tavalisel tasemel, nii et nalja sai. Kella viieni või nii. Järgmine õhtu sai ka nalja, alguses Natacha juures, siis OPAs (ja see oli VÄGA HALB nali, mida seal sai, sest tantsida ei lubatud!!) ja siis, üllatus-üllatus, Truskelis kuni esimese metrooni. Laupäeval läks hommikusöök sujuvalt üle lõunaks, misjärel sai veel õige põgusalt jalutada läbi Kuuenda kitsukeste tänavate ja üle Pont des Arts'i, istuda korraks Palais Royali pargis, kuulata purskkaevu tasast sulinat ja laste ennastunustavaid kilkeid, nuusutada päikese käes küütlevat tolmu ja imetleda vaikselt kõikuvaid krüsanteeme, ning tunda, kuidas elu Pariis on puhas ja katkematu plaisir.

Aga siin Brightonis on õnneks ka üsna romantiline, kui peenikest vihma tibutab ja lained viskavad üle kalda ja tuul pühib seeliku seljast. Seega ma tõtt-öelda eriliselt ei kurda. Ning olgem ausad, õlu on Pariisis ikka üle mõistuse kallis!