Kaunistagem Eesti kojad... - EV 91

Vabariigi aastapäev osutus päris sündmusterohkeks. Tõusin kell 5.15, vaatasin netist lipuheiskamist, tundsin meeldivat ülevoolavat pühalikkuselainet, talitsesin end samas ja säästsin naabreid varahommikusest hümniüürgamisest. Ühtlasi torkas väike igatsus sõpradega hommikusöögi järele, mida Somerfieldi sidrunijogurt kuigivõrd leevendada ei suutnud. Pisut imelik oli ka, et ei pidanudki seejärel kohe kokkama hakkama - tavaliselt tähendab vabariigi aastapäev (eriti kodust eemal olles) siiski suurejoonelist eesti toidu tutvustuspidu, kuid kuna mu ainus Viru Valge oli juba paari nädala eest kogemata ära joodud, ja eesti leiba kilu alla panna ei olnud, siis käivitus plaan B ja läksin hoopiski Londonisse. Pidulikku päeva markeerisid vihma- ja mudalõhnaline St Jamesi park, rahulik lõuna sõpradega, šampanja, Churchilli punker ning harukordne võimalus näha Nr 10 ust ja kuulda Joshua Belli. Tagasiteel vallutasid rongi Asenali fännihordid, õnneks olid nad vait ja ma sain end jätkupeoks õrnalt välja magada. Jätkupidu lõppes K juures kell kuus hommikul Laulva revolutsiooni, tangupudru ja pudelist joodud viinaga. Ja tõdemusega, et eestlastele pole ikka vastast.