teisipäev, 10. märts 2009

Misasi on klassikaline muusika?

Rääkisin ükspäev kursavennaga, kes pole kunagi klassikalise muusika kontserdil käinud. Täna leidsin postkastist palve: "Tell me some classical pieces, i'll try them out."
Ja nüüd mul on mure, et ehmatasin (tahtmata!) vaese tüübi veits ära. Sest ega mu käsi ei tõusnud ausõna Johann Straussi nime kirjutama - oh ei, kaugel sellest. Nimekiri sai järgmine:
Beethoven, Sümfooniad nr 5, 7 ja 9;
Tšaikovski Klaverikontsert ja Viiulikontsert;
Rahmaninov Klaverikontsert nr 2;
Šostakovitš Sümfoonia nr 7 "Leningrad";
Debussy "Fauni pärastlõuna";
Stravinski "Kevadpühitsus";
Gershwin "Rhapsody in Blue";
Pärt "Cantus in Memory of Benjamin Britten" ja Te Deum;
Tüür "Zeitraum";
Händel Tulevärgimuusika.
Tavaliselt olen klassikalise muusika soovitamisel eriti ettevaatlik - kontserdil käin tuhat korda pigem üksi, kui et kellegi raskevõitu kava või vähempopulaarsete meloodiatega õnnetuks teen - halvim kogemus meenub Brüsselist Sibeliuse Neljanda sümfooniaga, kuhu sakslasest majakaaslane suure hurraaga kohale tuli ja siis pärast hapu näoga ka minu kontserdi tuksi pani. (Lisaks ma ei jaksa vastutada inimeste eest, kes kontserdil käituda ei oska. Aga see on üks teine teema.) Hetkel ootan igatahes suurima huviga, mis sellest eksperimendist nüüd koorub. Oeh. Oleks pidanud ehk vähemalt hoiatama, et üks sümfoonia kestab oma nelikümmend minutit!?