Tagasi tavaellu

Ohallah, kes küll aasta alguse puhul sellist nädalat oleks võinud oodata! Istun (jälle) väsinuna kodus diivanil, loen (ikka) tööpabereid, kuulan rahustuseks Brahmsi ja haukan kosutuseks jäätist. Tunne on, nagu oleks ületöötanud Bridget Jones...
Samas muidugi natuke liiga kiire on igatahes eelistatum kui lihtsalt päevast-päeva laua taga küüsi lakkida. Sest inimene on ju teadupoolest laisk ning kui teda tagant ei utsita, ei tee ta ka ühtki ülearust liigutust. Ideaalis aga ei meeldi mulle laisk olla - mõned pastelsed-mullilised pühapäevad välja arvatud - parem raban ikkagi protestantliku eetika vaimus mingi veidra rahuldustunde nimel tööd ja loodan salamisi armastuse tulekule, öelgu inimese põhiolemuse paratamatusega leppinud ja/või niisama vabadusejüngrid, mis tahavad. Vot. Ja hommikul lähen jälle tööle!