Kergekujuline frustratsioon

Üldiselt ma olin arvestanud, et mul ei saa olema tööl peadpööritavalt huvitav. Ja see on ok. Mis aga ei ole ok, on asjaolu, et ma pean iga jumala päev igavlema kella poole seitsmeni. Ja seda riigis, kus kehtib 35-tunnine töönädal! Ergo - mul ei ole aega täiesti elulisteks asjadeks, nagu ostlemine, iluteenused, pargipingipäevitamine jne. Ja see on pikapeale frustreeriv. Eriti arvestades, et ma pean kõiki neid asju tegema laupäeval, kui niikuinii terve Pariis on poodides ja uimerdab mööda tänavaid. Fakk.

Ma nüüd joon eilse punase veini lõpuni, ehk läheb tuju paremaks. Ja homme teen pika lõuna. Voila.