Sügisene

Hommikud on pisut kargevõitu, kui läbi krimpsu tõmbunud kastanilehtede tööle sahistan. Rivoli tänaval ärkab kella 9 paiku kodutu ja hakkab veel avamata poe sissepääsuorvas teki all raamatut lugema. Taevas on kõrge, õhk on klaar ning päikesekiired paitavad mu suurt musta salli ja kohmetunud käsi. Suurlinlikus tuledesäras õhtud seevastu on pimedad, kergelt romantilised ja meelitavad ohjeldamatult priiskama. Pariisi peale mõeldes kangastub mulle esmajoones ikka veel midagi pidulikku ja ahvatlevat, nagu šampanja, mis voolab püramiidiks asetatud klaase pidi alumise kihini. Pariis, see on pidu sinus eneses. Iga päev.