Kandidaat nr 357

Ma ei suutnud alguses oma silmi ja nina ja nahka uskuda, sest kevad oli lõpuks ometi tulnud ja päike säras ja 15 kraadi oli ja õrn tuul tõi igalt poolt värske mulla ja nartsisside lõhna. Aga see oli ometi tõsi, nii tõsi, et hinges hakkas lausa valus. Ja see esimene siider Kärdiga Sacre Coeuri taga pargis ja hiljem teine siider tänavakohvikus, kaaslaseks "Belle de Jour", need sobisid selle magusa nukrusega perfektselt.
Magusast nukrusest sai hiljem nukker dekadents, sest ma kuulasin kaks tundi oma vaesunud aristokraadist veinimüüja kirevat elulugu, mis kogu oma kujuteldamatute inimeste ja uskumatute juhustega läks mulle üsna hinge. Pärast vaene Pille pidi kogu selle jutu omakorda ära kuulama ja ma loodan siiralt, et see oli siiski vein, mis talle une peale ajas...