Esimene magnooliaõis

Päevitasin täna Luksemburgi aias paar tundi purskkaevu ääres, nillisin ilusaid tennisemängijaid, lugesin, jõin kuuma šokolaadi cointreau'ga ja uitasin õnnelikuna sihitult mööda kitsukesi tänavaid. Naljakas, kuidas Pariisis võib kohati olla nii vaikne, nagu mõnes väikelinnas siesta-tunnil, kui ei julge kõvasti astudagi, kartes purustada õhus värelevat habrast idüllihõngu. Päike kuldas kaunilt katuseharju, avatud akendest kostus nugade-kahvlite klõbinat, naeru ja ettevaatlikku klaverimängu. Kevad on.