Kuidas ma eile esimest korda sülti keetsin

Tõusin hommikul kl 7 (haha, nalja teete? vaevu sain pool kaheksa jalule) ja läksin lihapoodi materjali ostma. Esimesest kohast sain ainult vasikakoodi, tuli välja, et põrsastega nemad ei tegele. Kappasin tulistvalu teise kohta, seal seakooti polnud, kolmandast lõpuks sain. Seajala võtsin ka targu, et oleks ikka liimisem. Tõin kraami koju ja läksin rahulikult tööle. Lõunal laenasin suure kastruli ka, kuna kui ma kodus lihakogust ja mahukaimat potti võrdlesin, siis... ütleme nii, et võrdlus oli poti kahjuks.
Õhtul asetasin liha likku (päris jube väljend!) ja viisin läbi viimased konsultatsioonid Tallinnaga. Ootusärevus kasvas. Panin liha keema (naabrite õnneks on mul päris hea konditsioneer) ning asusin usinalt vahtu riisuma - teadupoolest sõltub süldi selgus perenaise hoolikusest! Vahepeal helistasin taas koju, sest vett tundus liiga vähe olevat. Soovitati juurde panna (mh, miks nad siis ise hirmutasid vahetpidamata, et "vaata, et sa liiga palju vett ei pane, muidu ei kallerdu!"?). Kell tiksus ja tiksus ja liha kees ja kees. Kolme tunni pärast tõstsin tükid välja ja hakkisin ära. Maitsesin puljongit - soolane, raisk. Lohutasin end vanaema õpetussõnadega, et peabki alguses natuke soolane tunduma - see läheb jahtudes ära. Tõstsin siis keeduse südamevärinal kaussidesse, ise salamisi paludes, et Taara või mõni mulle tundmatu süldipühak öösel seda va kallerdumist valvaks. Taara avitaski ning hommikul olid kausid ilusat sülti täis. Ainult et ikka on soolane, raisk!