Esimene nädal

Saa siis nüüd sest Türgist sotti. Kui taevas on lilla ja päike on punane ja imaam laulab minaretist palvusele, siis on ta nagu Lähis-Ida muinasjutt. Kui imetleda päikese käes sillerdavat Bosporust ja timmida vaikselt sulnist türgi Sauvignon Blanci, siis oleks nagu tegemist maailma kõige rahulikuma ja kaunima puhkuseparadiisiga kuskil Itaalia Riviera idüllilisuses. Kui geelipoisid klubis tantsuliigutusi demonstreerivad, võiks vabalt arvata, et ollakse sattunud peoklišee Ibizale (reedab ainult kokteilide kõrge hind). Kui tolmu pühikda, meenub Tokio saaste; kui bussiliiklusesse sukelduda, siis nõukaaegsed kollased kaheksateistkümned. Kui asenduskorteri terrassil hommikukohvi juua, võiks end peaaegu koduselt tunda - grill ja hõredusprobleemide käes vaevlev elupuuhekk petavad suhteliselt ära. Kui Istanbulis ringi käia, on see sama must, räpane, rahvarohke ja kärarikas nagu kõik ülejäänud suurlinnad sees- ja väljaspool Euroopa Liitu. Kui Ankaras ringi käia, siis ei saa linna vaadata, sest kõnniteede asemel on künnivaod, mistõttu pilku kasvõi hetkekski tõstes on suur tõenäosus ninali kukkuda.