Hoş geldiniz!

Istun tuledehämarduvas tänavamelus, ees oivaline praad, kõrval soendamas gaasilamp, ja ei saa kurta. Võib-olla tuleb see (teisest) üle ootuste korralikust klaasist kuivast valgest türgi veinist, meeldivalt tähelepanelikust (aga mitte pealetükkivast) teenindusest, mõnusalt tihedast esimesest tööpäevast, soojast ilmast, šarmantsest ja hoolitsevast ülemusest või homsest Istanbuli-sõidust, aga igatahes pole mul hetkel Ankarale ühtki pretensiooni. Samas võib see tulla ka sellest, et saabusin illusioonideta – teades vaid, et ees ootab Türgi Canberra/Washington/suvaline muu administratiivlinn, mis asub igava liiva ja tühjade väljade keskel pärapõrgus ja hiilgab nõukogude stiilis prahitektuuriga. Nüüd lasen end lihtsalt igal sammul positiivselt üllatada ja negatiivsele vaatan läbi sõrmede. Näiteks see, et eile lend tunnikese hilines: selle kohta kehtib ju ometigi ühelt eestlaselt kuuldud lugu, kuidas ta järjekordse ootamise tõttu silmnähtavalt ärritus, mispeale üks türgi vanamees talle pead vangutades lausunud: “Tütreke, Sul on ju terve pikk elu ees, mis loevad selle kõrval küll need kaks tundi!?”. Kolmandaks võib muretus vabalt olla seotud JMLi tõdemusega, et mul on maandumisest veel hoog sees :) Nii et kui ma paari nädala pärast halama kukun, siis tuletatagu mulle palun seda esialgset emotsiooni meelde! Algus on igatahes paljutõotav (ptui-ptui-ptui)...